Kuidas valida veiseliha?

Toidupoes või lihapoes avaneb suur valik erineva nimetusega lihatükke. Mida need erinevad mõisted tegelikult tähendavad ja milleks iga liha sobib? Selles artiklis aitame teha vahet loomaliha kõige levinumate tükkide vahel, seljakarbonaadist ahjupraeni.

A. Välispraad:
Mure, marmorjas ja aroomikas loomaliha seljatükk, mis sobib suurepäraselt grillimiseks. See lõigatakse ühest lihasest. Seetõttu küpseb välispraad ühtlaselt ja lõigatakse ½ kuni 2 cm paksusteks või paksemateks lõikudeks.
B. Veisefilee:
Veisefilee on eriti mure lihatükk. Filee paikneb selgroole kõige lähemal, siseküljel, ja seda kutsutakse ka sisefileeks. Seda lihast kasutatakse väga harva ja see on eriti mure. Tükkideks lõigatuna kutsutakse seda filet mignon’iks.
C. Seljakarbonaad:
Seljakarbonaad on kahekordne biifsteek, kus filee ja suurema lihatüki vahel on T-tähe kujuline kont. Seljakarbonaad ei ole sama mure nagu porterhouse steik, aga väga maitsev.
D. Porterhouse steik:
Porterhouse steigi liha on kahekordse biifsteegi paksemast osast. Porterhouse steik koosneb T-kujulisest kondist ja suurest veisefi lee tükist. Põhja-Ameerikas on see lihatükk eriti populaarne.
E. Antrekoot:
Seda müüakse nii tervelt kui lõikudena. Üks kõige populaarsemaid ja mahlasemaid lihatükke. Liha on mure ja rasvasem kui teised lihatükid. Marmorjas rasv teeb antrekoodist väga mureda ja maitserikka liha.
F. Küljesteik:
Küljesteik pärineb lihaveise kõhulihastest. Küljesteik on antrekoodist ja biifsteegist oluliselt vintskem ja seetõttu kasutatakse seda sageli marineeritult või küpsetatakse nõrgal tulel.
G. Ahjupraad:
Ahjupraetükk paikneb selja tagaosas, seljaprae ja prantsuse prae vahel. Seda müüakse nii tervelt kui lõikudena. See on väga mure, maitserikas ja väherasvane ja on eriti maitsev pärast külmlaagerdumist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga